2-4. juunil 2026 avanes mul Erasmus+ õpirände raames võimalus veeta kolm päeva Prantsusmaal, Bagnères-de-Bigorre'is, kus töövarjutasin õpetajaid kahes erinevas kooliastmes - algkoolis (École Jules Ferry) ja põhikoolis (Collège Blanche Odin). Õpirände eesmärk oli tutvuda Prantsuse haridussüsteemi ja koolikultuuriga, jälgida erinevaid õppetunde ning vahetada kogemusi kohalike õpetajatega.
Juba esimesest päevast oli selge, et kuigi Eesti ja Prantsusmaa koolid erinevad mitmeski mõttes, ühendab õpetajaid kõikjal soov pakkuda õpilastele head haridust ning luua toetav õpikeskkond.
Esimesed kaks päeva veetsin kakskeelses algkoolis, kus osa õppeainetest õpetatakse inglise keeles. Mul oli võimalus jälgida matemaatikatundi, mis toimus täielikult inglise keeles, ning mitmeid inglise keele tunde erinevates klassides. Silma hakkas õpetajate järjepidevus - nad suhtlesid õpilastega peaaegu kogu tunni vältel inglise keeles ning vaid keerulisemate selgituste puhul mindi korraks üle prantsuse keelele.
Tundides kasutati palju mängulisi tegevusi, suhtlemist ja pidevat sõnavara kordamist. Väga meeldisid ka klassiruumid ise - need olid tõeliselt "rääkivad". Seinad olid täidetud erinevate plakatite, sõnavara ja õppimist toetavate materjalidega, mille poole õpilased said vajadusel ise pöörduda. Oli rõõm näha, kuidas ka nooremad õpilased julgesid inglise keeles küsimusi küsida ja omavahel suhelda.
Kõige enam üllatas mind aga hoopis koolipäeva ülesehitus. Tunnid algavad kell 9 ning toimuvad pikkade, 75-minutiliste plokkidena kuni kl 17-ni. Päeva keskel on kahetunnine lõunapaus. Selle aja jooksul lähevad paljud õpetajad koju lõunatama, samal ajal kui õpilastega tegelevad selleks spetsiaalselt palgatud töötajad. Need samad inimesed hoolitsevad laste eest ka enne tundide algust ning pärast koolipäeva lõppu kuni vanemad neile järele tulevad. Õpilased võivad koolis viibida isegi kella 18.15-ni.
Huvitav oli ka see, et õpikuid ja töövihikuid peaaegu ei kasutata - õpetajad koostavad õppematerjalid ise. Lisaks ei ole algkooli õpilastel lubatud telefone kooli kaasa võtta ning üks klassiõpetaja õpetab oma klassile kõiki aineid, sealhulgas muusikat ja kehalist kasvatust.
Veel üks armas detail jäi eriti meelde - igal hommikul seisab kooli direktor värava juures ja tervitab isiklikult kõiki saabuvaid õpilasi. Vihm või päike, tema on alati kohal.
Kolmandal päeval õnnestus mul lisaks algkoolile ka põhikoolis käia. Kuigi klassiruumid olid üsna väikesed ja õpilasi palju, ei takistanud see õpetajaid kasutamast aktiivõppemeetodeid. Nägin grupitöid, paaristööd ja liikumisega seotud tegevusi - kõik see meenutas paljuski häid praktikaid, mida kasutame ka Eesti koolides. Õpilased olid väga altid minuga suhtlema – küsiti küsimusi nii Eesti riigi kui meie haridussüsteemi kohta.
Ka põhikoolis oli päevakava teistsugune. Vahetunde ei toimunud pärast igat tundi ning õpilased liikusid ühe õpetaja juurest järgmise juurde. Hommikuti kogunetakse esmalt kooliõuele, kus õpetaja kohtub oma klassiga ning alles seejärel minnakse üheskoos klassiruumi.
Üheks väärtuslikuks osaks selles õpirändes olid ka vestlused õpetajatega - nii ametlikud kui ka täiesti igapäevased. Mind võeti vastu erakordselt soojalt. Käisime koos restoranis, osalesin grillõhtul ning algkooli direktor kutsus mind isegi enda koju lõunasöögile. Need hetked näitasid ilmekalt, kui oluline on rahvusvahelistes projektides lisaks teadmiste vahetamisele ka inimestevaheline usaldus ja sõprus.
Õpirände ajal liitus meie seltskonnaga ka õpetaja Kanaari saartelt, kes töövarjutas samal ajal kehalise kasvatuse õpetajat. Arutelud kolme erineva riigi koolisüsteemide üle olid inspireerivad ning ideid jagus kõigile. Vahetasime kontakte ning lisaks Prantsusmaale saime kutse külastada tulevikus ka Kanaari saari nii töövarjutamise kui võimaliku õpilasvahetuse eesmärgil.
Ühel pärastlõunal jätsime koolimaja selja taha ning sõitsime Pürenee mäestikku. Seisime ligi 800 meetri kõrgusel mäetipul ning nautisime vaadet, mida fotod päriselt edasi anda ei suuda.
Kui peaksin kogu kogemuse ühe lausega kokku võtma, siis ütleksin, et kõige suurem erinevus Eesti ja Prantsusmaa koolide vahel peitus koolipäeva ülesehituses. Õpetamismeetodid ise olid aga üllatavalt sarnased - ka seal väärtustatakse aktiivõpet, suhtlemist, koostööd ja õpilaste kaasamist.
Lahkusin Bagnères-de-Bigorre'ist suure hulga uute mõtete, kontaktide ja inspiratsiooniga. Loodan väga, et sellest õpirändest alguse saanud koostöö Prantsuse õpetajatega jätkub ka tulevikus ning ühel päeval saavad nende koolidega tutvuda ka meie õpilased.
Õpiränne toimus Euroopa Liidu Erasmus+ programmi toel.
Õpetaja Kristi Lõbu
