25.septembril käis lasteaias esmakordselt  lapsi koolitamas Punase Risti organisatsioonist tädi Aime, kes on oma 82 eluaasta jooksul elus nii mõndagi näinud ja teinud.

Õnnetus ei hüüa tulles! Selline tuntud vanasõna on lastele hästi teada. Mis aga õnnetuse korral teha tuleb, sellest on ehk lasteaias vähe räägitud. 

Lapsed võtsid tädi Aime kiiresti omaks. Koolitaja õpetusmeetodid olid lastele huvitava ja arusaadava ülesehitusega. Kogu juttu saatis näitlik pildimaterjal. Suure põnevusega kuulasid nii Musirullid kui ka Naerupallid seda, kuidas saab ise ennast aidata ninaverejooksu korral, kuidas leevendada põletust, mida teha kergemate haavade puhul ning kuidas vältida sinikaid.

Kõige põnevam oli praktiline osa – üksteisele esmaabi andmine ja haava sidumine. Esmalt näitas juhendaja ette, kuidas siduda suurt haava, mille puhul pisikesest plaastrist jääb väheseks. Lapsed jaotati paaridesse ning kõik said sidumist ise proovida Musirullid küll  sidumisega veel hakkama ei saa, aga plaasterdamine tuli suurepäraselt välja.

Tädi Aime pani lastele südamele, et iial ei tohi õues korjata üles süstlaid, vedelevaid ravimeid ega kaasa minna võõraste inimestega, kes lapsi kommidega meelitavad. Veel tuletas ta lastele meelde nipi, kuidas hädaabi number hästi meelde jääb: 1 suu, 1 nina, 2 silma ja nii ongi telefoninumber 112 igavesti meeles.

Õpitu kinnistamiseks jagati igale lapsele värviliste piltidega raamat, kus on kujutatud ohud, mis meid igapäevaselt ümbritsevad.

Loodame, et meil ei lähe esmaabioskuste rakendamist elus tihti vaja, kuid esimesed teadmised on lastel olemas. 

Aitäh Punase Risti organisatsioonile sellise toreda ettevõtmise eest!